SELFPORTRAIT                    TEXT

.....*the end*....                     installation .. 400*400*400 cm....

                                                                  Kuznetskii Most Art Gallery , Moscow , Russia
 
 


 
 

Kaasaegse Kunsti Keskuse Moskva näituse "Autoportree" kataloog (kuraatori saatetekst).
05.1995

PORTREE.

"Peeglike, peeglike seina peal..."
Jakob ja Wilhelm Grimm, "Lumivalgeke"

"Kriitika ülesanne ei ole näha kunstiteost sellisena nagu ta on,
vaid sellisena, nagu ta ei ole."
Jan Blomstedt, "Kosmopoeetika"
 

Pean pattu kahetsema. Ma ei ole nii ullike, et sajandilõpu kunstnikke "uue inimkeskse kultuuriidentiteediga"
peibutada. See mõjuks provokatsioonina ja seda ta tegelikult ongi. Teades, et ma ei suuda ühegi
loosungiga kunstnikke enda järel käima panna, ässitan nad enda vastu üles. Tulemus näib esmapilgul
samasugune, paraku küll vaid hetkeni, mil kunstnikud avavad suu. Siiski on ülimalt kõditav kui sinu jutt
teistele korda läheb, sünnitab keskustelu ja lõpuks kunstisündmusegi. Poleemikasse sekkudes reedavad kõik iseennast ja sõltumata väljaöeldavast arvamusest paljastavad end rohkem kui muidu kombeks. Ja ma ei
jäta seda muidugi ära kasutamata.
Me näeme, et Voltaire´i, Rousseau´i ja hiljem ka Saint-Simoni programmiline usk inimkonna õnne avaldub tänapäeva inimeste juures erinevate ealiste iseärasustena. Kunagine kogu inimkonda lummanud idee on
tänaseks lagunenud sümptomaatilisteks haigusnähtudeks, mis epideemilise sagedusega kummitavad meie
vaimset kliimat. Terviklik, inimeste õnne rajamisele pühendunud Inimene suure algustähega viibib
"Autoportree" näitusel, kuid paraku iseenese eitusena, põlastusväärse mutandina. Jacques Lacan arvab, et pärast emaüsast väljumist ja emarinnast võõrutamist hakkab inimese käitumist kujundama totaalne "ilma-
jäetuse tundmus", millegi "puudumine". Puberteedist väljunud noorurid näiteks on reeglina masendunud elu lühidusest ja iseenese lõplikkusest. See on võõrdumise tee. Valdavaks kujuneb alateadlik veendumus sellest,
et tegelikult oli enne olemas mingi parem maailm, meie oleme vaid õnnetu juhuse läbi sattunud saatuslikku ummikolukorda, kus lõheneb ja madaldub olemise õige otstarve. Võtkem või Tiiu Rebase ja Piia Ruberi morbiidne melanhoolia. Kes meist pole selles vanuses kogenud eksistentsiaalset norgu ? Ja kes meist ei pea seda mööduvaks kasvuraskuseks ? Ma ei imestaks kui paljud peaksid seda üldse füsioloogiliseks probleemiks. Vähe sellest, postmodernistlik psühhoanalüüs sunnib arvama, et ka 18. sajandi valgustusfilosoofide unistus inimkonna helgest tulevikust oli vaid inimlik nostalgia embrüonaalse külluse järele.
Aegamisi, nii umbes 30. eluaasta künnisel, lepitakse tavaliselt tõdemusega, et see paradiis on lõplikult
kaotatud. Oma teadvus korrastatakse päevselgeks, formaalseks ja pinnapealseks. Globaalsed ja meta-
füüsilised ambitsioonid tõrjutakse lindpriidena alateadvusesse, ning neist saab ülbete naljade tõmbenumber.
Prometheusest tehakse hale kloun, kelle pealetükkivaid heategusid ja muinasjutte õnnest jäiga järje-
kindlusega tagasi tõrjutakse. Puhtast viisakusest kuulatakse ta vahel siiski ära, ning noogutatakse
takkagi. Nii on ka "Autoportree" identiteediotsingud pälvinud rea silmakirjalikke poolehoiuavaldusi. "Schnell,
schnell, meine Seele...", hüüab Peeter Laurits ennastunustavalt, unustamata end samal ajal fotografeerida.
"Vaata oma pead", ütleb Marko Mäetamm hingesügavuste sihtijale ja asetab ta ette peegli. "Mõtle
millestki muust ja sa näed iseennast", paradoksleb Peeter Linnap, tuhandete kaetud silmadega passifotode
autor. Raul Rajangu ei näe siin isegi mingit probleemi. Endine psühholoogilise realismi viljeleja uputab oma
loomingu fotograafilistesse montaazidesse, milles ei leidu mälestustki inimesest. See on lihtsalt "jälgede
segamine" ütleb ta.
Mööngem, et sellisel kunstil puudub motivatsioon sõna ülesehituslikus mõttes. Väsinuna kultuuri kaikuvast
polüvalentsusest ja progressi-ideedest osutavad need kunstnikud formaalsete, tühjade zestidega igasuguste
tähenduste olematusele. Kultuur eksisteerib nende jaoks vaid kujutistena, ekraanina, pealispinnana. Ka
"Autoportree" aatelise väljaastumise raamivad-klaasivad nad kunstipärasteks valguspiltideks, ning sinna see
asi jääbki. Kõik sumbub päevselgesse tautoloogiasse. Nende hoiak võib mõjuda usust taganemisena ja
silmakirjatsemisena, kuid seda vaid usklikele. Õnneks ei saa usklikud tänapäeva usust taganejate tülpimusest
midagi teada, sest viimased on liiga viisakad selleks, et eelnenud põlvede õnneunistust täis sülitada. Milleks korrata vanemate vigu ? Kodurahu huvides kiidavad nad "vanade" jutule takka. Jah loomulikult, meilegi teeb muret uue inimese kasvatamine, kinnitavad nad paranoilistel maailmaparandajatel rahustavalt pead silitades.
Ja need globaalsed probleemid, need ei anna meilegi asu, ei päeval, ei ööl, äiutavad nad üksteisele silma pilgutades. Paraku võib nende tühjade lausete lakkamatu korrutamine põhjustada pöördumatuid ajukahjustusi. Võrsub põlvkond, kes võtab seda kahemõttelist olukorda täie enesestmõistetavusega ja trumpab eelkäijad
üle. Nüüd saavutab tehtud tõsidus kosmilise haarde. Suurim variser on siin Tarmo Ladva, kes innuka
hooga on asunud taastama Naise ja Mehe vahelist harmooniat. Tema sõnavõtu vanamoeline kategoorilisus
ei jäta kahtlust, kellele on mõeldud tema liivakastimängud. Ka Peeter Allik suudab vaatamata viletsatele
puusepaoskustele globaalsete probleemide lahendamisele õla alla panna. Suutäis naelu, haamer ja saag,
hea hulk vineeri ja punast sametit, ning ongi valmis õppevahend alateadvusesse süüvimiseks. Nii lihtne
see ongi. Tee ise ! Värvi ise ! Rebi ise ! Ja siingi on nurisemine asjatu. 20. sajandi lõpus pole kunstnikul
enam palju valida - kui sa ei taha olla kloun, siis tehakse sind lolliks.
Kaasaegse kunsti naeruväärsete kimbatuste juures säilitavad mõned ometi piibelliku tõsiduse ja murelikkuse. Margus Sameli, Al Paldrok, Raivo Kelomees ja Mart Viljus olgu siin näiteina esile toodud. Nende taandumine kontseptsioonis visandatud probleemidest kulgeb küll erinevates suundades, kuid ometi ühendab neid üks esitusviis. Nad eitavad üleüldse poleemika vajalikkust. Tõesti, vaikus on see, millega kaasaegne kultuur
hoobelda ei saa, ning see äratundmine on ka Jaan Jaanisoo ja 21E67 trump. Nende sõnumiks on "lakkamatu lahkumine lavalt", eskapism, askees ja põgenemine kommunikatsioonivõrgust - "ära siit !" - kui maailmavaade
ja eluviis. "Myra Factory" etendustes möllavad agressiivsed androgüünid on samuti võimalus väärikaks taandumiseks Mehe ja Naise maailmast. Sootu olendi aeg on käes.
Maadeavastaja üllatusega peame tõdema, et leidub siiski inimesi, kel pole millegi eest põgeneda, küll
aga võidelda. See põhimõtteline vastandumine iseloomustab Tõnis Vindi stuudiost sirgunud mõtlejaid. Riina Kaljusmaa, Rainer Kurm, Jaak Saks, Martin Vällik on süstemaatilised mõtlejad, vähemalt eelistavad nad endid sellistena näha. Siin on asi endiselt naljast kaugel, universumi universaalne struktuur on käegakatsutav ja nähtav, ning on seda alati olnud, kuid ainult neile, kes jäägitult pühendunud. Struktuuri äramõistatamises
on võti ka ülejäänud küsimustele, ning siis saabubki üleüldine valgustatus ja hüve. Võta või jäta, see
läbinisti positiivne postulaat eksitab meid taas valgustussajandi õnneuimadesse ja Lacani embrüonaalsesse
paradiisi. Vägisi ja järelejätmatult tõukab see mind järeldusele, mis mulle sugugi ei meeldi... Meie mõtete
kaelarihm laseb meil ringi joosta vaid viimases kolmes sajandis ja sedagi vaid parema palukese otsingul.
Või on see ainult minu kui provokaatori probleem ? Aga olgu peale, leppigem sellega, et nii mõnegi
tõsiteadusliku ja erapooletu sipelgatöö taga võib peituda väiklane ja kasuahne tees inimkonna eeldatavast
õnnest. Lõppeks on see ju väga inimlik.
 

Johannes Saar
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 


 
 
 
 

eXTReMe Tracker